Eestis on kokku ligi 350 000 juriidilist isikut. Aastas asutatakse umbes 20 000–25 000 uut äriühingut. Paraku ei täida suur osa neist riigi ees kohustusi. Viimastel aastatel on täheldatud tendentsi asutada osaühing, jätta teadlikult äriühingu kohustused (sh ka äriregistri, Maksu- ja Tolliameti jt ka teiste erasektori lepingupartnerite ees) täitmata ning lasta registripidajal viia läbi äriühingu kustutamise menetlus, asutada samal ajal uus osaühing ja jätkata oma tegevusega. Sama mudelit kasutatakse korduvalt. Praeguse regulatsiooni raames on lihtne osaühingute n-ö sariasutamise ja sarihülgamise mudelit kasutades tegutseda sisuliselt piiramatult ilma riigi eest ühtegi kohustust täitmata.
Maksu- ja Tolliameti andmetel oli 03.01.2022 seisuga füüsilisi isikuid, kellel on maksvõlg vähemalt 3 äriühingus kokku 1158. Nende äriühinguid oli kokku 4245 ja tekitatud võlajääk erasektorile ja riigile kokku üle 69 miljoni euro. Viie suurima sellist skeemi kasutava saririkkuja nimel oli registreeritud 188 võlgades ettevõtet kogukahjus 5,5, miljonit eurot.1 Sellistele isikutele olemasolevate võimalike piirangute rakendamiseks tuleb täna viia läbi mahukaid menetlusi.
2021. ja 2022. aastad olid murrangulised, kuna Statistikaameti andmetel oli registreeritud juriidilistest isikutest statistiliselt aktiivseid alla 50% ehk passiivsete juriidiliste isikute arv ületas aktiivsete arvu. Reaalsuses on need ettevõtted, kes tegutsevad ettevõtluskeskkonnas, kuid ei täida sellega kaasnevaid kohustusi. Arvestades, et äriühingu kustutamine võtab aega oluliselt kauem kui uue osaühingu loomine e-äriregistri kiirmenetluses, on osaühingute nn sarihülgamistest tekkivad probleemid ajas üha kasvavad. Lisaks registripidaja töökoormuse suurenemisele halvendab äriühingu kohustuste täitmata jätmine ja sarihülgamine Eesti ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust ja seab ebasoodsamasse konkurentsiolukorda õiguskuulekad ettevõtjad. Tõkendid saririkkujate tõrjumiseks on praegu küll olemas, kuid on äärmiselt raskesti kohaldatavad.
Ärikeelde on 2.11.2023 seisuga seatud 196, ettevõtluskeelde 2. Majandustegevuse keeldude ja tegutsemiskeeldude kohta väljatöötamiskavatsuse koostamise ajal statistika puudub. Tõkendite seadmisega peavad tegelema nii kohtud, EMTA, pankrotihaldurid, maksejõuetuse teenistus, politsei kui ka prokuratuur. Kogu selle tegevuse tegelik kasutegur aga on väike, sest saririkkujate käitumine ja tegutsemismustrid ei muutu.
Muudatuse eesmärgiks on parandada Eesti ettevõtluskeskkonda seeläbi, et vähendatakse potentsiaalselt probleemsete äriühingute asutamist, juhtimist ja omamist.
Väljatöötamiskavatsuses on probleemi lahenduseks välja pakutud kaks alternatiivi, mille osas oodatakse väljatöötamiskavatsuse kooskõlastajatelt ja arvamuse avaldajatelt tagasisidet ja eelistusi.
Esimese alternatiivina nähakse ette täiendav asutamise tingimus, mille rakendamise kaudu vähendatakse potentsiaalselt probleemsete äriühingute asutamist, kuna vähendatakse nende isikute võimalusi luua uus äriühing, kelle käitumine ei ole olnud seaduskuulekas. Teise alternatiivina kaalutakse võimalusi kasutada probleemi lahendamiseks kehtivas õiguses ette nähtud majandustegevuse keeldu, mille peamiseks eesmärgiks on ausa ettevõtluskeskkonna ja konkurentsi kaitse tagamine.
Äriõiguse komisjon on eelnõu osas andnud allolevad seisukohad:
VTK kohaselt on muudatuste eesmärgiks Eesti ettevõtluskeskkonna parandamine seeläbi, et vähendada potentsiaalselt probleemsete äriühingute asutamist, juhtimist ja omamist. Lisaks soovitakse lahendada majandusaasta aruannete esitamata jätmise ning ühingute riigi kustutada jätmise (ühingute hülgamise) probleemi. Komisjon tunnistab praktikas kõigi nende probleemide olemasolu. Kindlasti tuleks nii sariasutamise/ühingute hülgamise kui ka aruannete esitamata jätmise teemadega tegeleda. On tänuväärne, et ministeerium neid probleeme teadvustab ning on asunud lahendusi otsima.
Samas leiab komisjon, et enne seaduste muutmise/täiendavate piirangute kehtestamise kaalumist tasuks proovida ja analüüsida, kas soovitud eesmärke oleks võimalik saavutada juba olemasolevate meetmete tõhusama rakendamise kaudu. Selliselt ei kaasneks teistele ettevõtjatele ega üldisele Eesti ettevõtluskeskkonnale uusi piiranguid ega negatiivseid mõjusid.
Esiteks võiks registriosakonnast uurida, kui palju on nüüdseks registriosakonna poolt saririkkujatele (nii ühingutele kui juhatuse liikmetele) trahve tehtud ning milline on olnud selle mõju. See asjaolu tasuks kindlasti jälgimisele võtta, olemaks suuteline ka hiljem trahvimisega kaasnevat mõju hinnata. Võib-olla oleks abiks juba see, kui korduvrikkujate gruppi kuuluvatele isikutele aktiivsemalt trahve teha, sh kindlasti ka nende juhatuse liikmetele. Selliselt nad teavad, et ühingu nn kestana maha jätmine ei ole neile enam tasuta, sh et nad vastutavad rahaliselt ka isiklikult. Samuti tasuks kindlasti jätkata aktiivse teavitustööga teavitamaks avalikkust registripoolsest trahvimise õigusest ning ka selle õiguse edaspidisest aktiivsemast kasutamisest.
Samuti tasuks konsulteerida Maksu-ja Tolliametiga uurimaks, et kui saririkkujatega seotud maksuvõlad on niivõrd suured, miks ei esita nad ise pankrotimenetluse avaldusi. Ajutisel pankrotihalduril on pankrotiseaduse § 22 lg 5 kohaselt kohustus oma arvamuses märkida mh kas maksejõuetuse põhjuseks on kuriteo tunnustega tegu, raske juhtimisviga või muu asjaolu. Nendest kahe esimese ilmnemisel tuleb sama seaduse § 28 kohaselt nii halduril kui kohtul prokurörile või politseile teatada kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks. Seega Maksu-ja Tolliameti aktiivsema tegevusega võib olla võimalik jõuda juba täna eksisteerivate meetmete (ärikeeld ja tegutsemiskeeld) rakendamiseni. Seda tänaseks mh ka olukordades, kus pankrotimenetluse raugemise vältimiseks deposiiti pankrotimenetluse kulude katteks kohtu poolt määratud summat ei kanta, sest PankrS § 30 lg 5 kohaselt peab siis kohus juriidilisest isikust võlgniku puhul tegema maksejõuetuse teenistusele ettepaneku esitada avaldus pankrotimenetluse läbiviimiseks avaliku uurimisena. Raske juhtimisvea või kuriteotunnustega tegude puhul peaks teenistusel avaliku uurimise läbiviimiseks eelduslikult huvi olemas olema.
Siinkohal võib olla täiendavalt praktiliseks abiks ühine pankrotihalduritele, prokuröridele ja kohtunikele suunatud koolitus, selgitamaks saririkkujate poolt praktikas maksejõuetuse tekitamiseks enim kasutatavaid skeeme ning juba täna kehtivast õigusest tulenevaid meetmeid (sh äri- ja ettevõtluskeelu kohaldamise võimalusi ja praktilist vajalikkust). Seda eelkõige teema nö fookusesse seadmiseks (prioriteedi tõstmiseks) kui ka aitamaks spetsialistidel nii juhtimisvigu kui maksejõuetust põhjustavaid kuriteotunnuseid praktikas paremini avastada ning aktiivsemalt neist teavitada. See peaks eelduslikult omakorda aitama kaasa kohtu poolt aktiivsemalt äri- ja tegevuskeeldude rakendamisele (loomulikult ainult põhjendatud olukordades). Kui praktikas peaks olema probleeme äri- või ettevõtluskeelu kohaldamise eelduste, kehtivuse tähtaja vms keelu rakendamise või vähese mõju aspektidega, saaks analüüsida nende keeldude rakendamise ja kehtivuse laiendamise vajalikkust/põhjendatust. Sellisel juhul puudutaksid võimalikud seaduse muudatused oluliselt väiksemat gruppi isikuid ega omaks üldisele Eesti ettevõtluskeskkonnale piiravat mõju.
Kindlasti tasuks sellest teavitada ka avalikkust, et registri kuritarvitustega (lisaks majandusaasta aruannete esitamata jätmisele ka ühingute sarihülgamine/asutamine) kavatsetakse aktiivsemalt tegelema hakata ning selleks saavad spetsialistid täiendavalt koolitatud jms üldsusele suunatud teave, mis vähendaks saririkkujate huvi oma senise tegevuse jätkamiseks (sh kajastada esimesi juhtumeid aktiivsemalt meedias jms).
Täiendavalt võib kaaluda, kas tasuks täiendada ajutise halduri arvamuse kohustuslike andmete loetelu (PankrS § 22 lg 2) selliselt, et haldur avaldaks seal ka võlgniku ja võlgnikuga seotud isikute kehtivad ja kehtetud seosed. See teave võib aidata tuvastada võimalikke saririkkujaid kui ka võib arvamuse koostamise käigus tuua haldurile paremini esile seotud isikute vahelised tehingud, mida praktikas pahatahtlike maksejõuetuste põhjustamisel tihti kasutatakse.
Juhul, kui sellist teavitamise süsteemi juba ei eksisteeri, võiks registriosakond saata lisaks majandusaasta aruannete esitamise tähtaja saabumise teavitustele automaatselt e-kirja teel meeldetuletused ka neile, kes on tähtaegselt aruande esitamata jätnud. Seejärel juba automaatsed trahvihoiatused. Saririkkujatele seejärel kindlasti ka trahviteated.
Samuti tasub kaaluda, kas tasuks registrile luua automaatne märgete/teadete süsteem, et kui isik asutab ühingu, siis nähtuks viide, et selle ühingu osaniku või juhatuse liikmega seotud teistel ühingutel on maksuvõlgasid, on sundkorras lõpetamisel ja/või registripoolt kustutamisel. Kui selline viide ei ole nt andmekaitse vms aspekti tõttu võimalik või proportsionaalne, siis vähemalt otseviide nende isikutega seotud ühingutele (nn aktiivsete linkidena, millel klikates avaneb seotud isikute nimekiri ja sealt juba edasi klikates näeb ära maksuvõlad, kustutamise hoiatused jms). Sellist tüüpi tehniliste kasutamise mugavuste lisamine võib aidata tarbijatel jt võimalikel koostööpartneritel tuvastada juba esmasel andmete vaatlusel saririkkujad ja seeläbi vältida nendega koostöösuhetesse astumise või siis leida võimalus koostöö lõpetamisele. See omakorda vähendaks saririkkujate huvi uute ühingute loomiseks, sest uute ühingute abil nad loodavad mh peita oma varasemat ärilist minevikku, mis vastavate märgete või viidete kaudu enam sellist ei toimiks.
Alles seejärel, kui eksisteerivate meetmete ja muude toetavate abivahendite (nt avalikkuse teavitamine, spetsialistide koolitamine jms) tõhusam rakendamine soovitud tasemel tulemusi ei too, võiks analüüsida olemasoleva õiguskorra võimalikke muudatusi, sh uute meetmete ja piirangute, kehtestamist. Kuid seda kindlasti põhjaliku analüüsiga (sh arvestades teiste riikide praktikaid) ning kindlasti mõjuhinnanguga. Mh tuleks siis põhjalikult hinnata võimalike uute meetmete vastavust PS §-des 31 ja § 32 sätestatud põhiõigustele. Samuti tuleks arvestada kehtivate keeldude põhisisu/eesmärki ning üldiseid kehtiva õiguse põhimõtteid (sh registripidamisel kehtivat formaalsuse printsiipi). Kindlasti tuleks leida sellised meetmed, mis arvestades üsna väikest rikkujate arvu, ei piiraks/koormaks seaduskuulekaid ettevõtjaid ega kahjustaks üldist Eesti ettevõtluskeskkonda, mille atraktiivsuse tõstmisesse on palju panustatud.
Komisjon on veendunud, et kui olemasolevate meetmete tõhusama rakendamise tulemusena siiski soovitud eesmärke ei saavutata, on põhjalik analüüs ja mõjuhinnang tingimata vajalik – leidmaks probleemide lahendamiseks võimalikult efektiivsed ja samas üldist ettevõtluskeskkonda võimalikult vähekoormavad/piiravad meetmed. Kahtleme, et VTKs väljapakutud lahendused neid eeldusi või ka tegelikult soovitud eesmärke täidavad. Kardame, et VTKs pakutud lahendused võivad vastupidiselt loodetule mõjuda hoopis Eesti üldist ettevõtluskeskkonda kahjustavalt.
Komisjon on seisukohal, et VTK-s pakutud lahendused ei pruugi olla kooskõlas PS §-des 31 ja 32 sätestatud ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse põhiõigustega. Samuti võib VTK-s kaalutud majandustegevuse keelu laiendamine jääda õiguslikult kohaldamatuks/ebaloogiliseks, kuivõrd sisult haakuvad VTK-s seatud eesmärgid pigem rohkem äri -ja ettevõtluskeeluga kui majandustegevuse keeluga. Need aspektid vajaksid kindlasti põhjalikumat analüüsi.
Samuti on komisjon mures, et VTK-s planeeritud kohtunikuabide pädevuse laiendamine suurendaks õiguslikku ebakindlust ja tekitaks üldisest registripidamise formaalsuse põhimõttest põhjendamatu erandi. Äriõiguse komisjon on ka varasemalt korduvalt viidanud registriosakonna praktika ebaühtlusele ning sellest tingitud õiguslikule ebakindlusele – erinevad kohtunikuabid lahendavad samu ja sarnaseid asju erinevalt, kohati ka vastuolus seaduses sätestatuga. Samuti puudub eelnev registriga nn kooskõlastamise võimalus, mis võimaldaks tehingutega seotud registritoiminguid selliselt planeerida, et oleks kindel, et kannete tegemisel ootamatult probleeme ei tekiks. ÄRS-i jõustumise järgselt on registriosakonna ebaühtlase praktika probleem veelgi süvenenud. Kuivõrd praktikas on registritoimingutega seotud tehingute puhul üldjuhul olulisem kiire lahenduse leidmine (mitte määruse vaidlustamine), siis kohtupraktikasse enamus selliseid probleeme ei jõua. Ka ministeerium ise viitab registriosakonna liigsele töökoormusele ning kohtunikuabiameti vähesele atraktiivsusele, mistõttu on alust arvata, et registriosakonna töökoormus ei ole lähiajal vähenemas ega ka praktika ühtlustumas. Sellises tänaseks juba niigi ebakindlas õiguslikus olukorras kohtunikuabidele täiendava otsustusõiguse andmine (ja seda veel kaalutusõigusena) oleks täiendava õigusliku ebakindlusse näol ettevõtluskeskkonda äärmiselt kahjustav. Lisaks läheks see vastuollu ka üldise registrimenetluse formaalsuse (ÄRS § 41 lg 1) põhimõttega, millest antud VTK raames erandi kehtestamine kindlasti põhjendatud ei ole. Komisjon palub kohtunikuabidele sellist täiendavat otsustamisõigust kindlasti mitte anda.
Lisaks ei ole VTK-s kaalutavad meetmed proportsionaalsed. VTK kohaselt on võimaliku piirangu alla kuuluvaid isikuid ca 1158 ja nende ühinguid ca 4245. Komisjon mõistab, et ühtepidi on see suur arv ning ka tekitatud kahju on suur, kuid samas kõigist juriidilistest isikutest on see vaid ca 1,2%. Kusjuures VTK kohaselt moodustab sellest üsna suure osa vaid 5 nn saririkkuja tegevus. Samas planeeritavad meetmed omaksid piiravat/koormavat mõju ka teistele ettevõtjatele. See võib mõjuda Eesti ettevõtluskeskkonnale kahjustavalt. Seda arvestades ei tundu komisjonile proportsionaalsed lahendused, millega kaasneks registripidamise formaalsuse üldpõhimõtte muutmine ning õigusliku ebaselguse suurenemine. See ei mõjuks Eesti üldisele ettevõtluskeskkonnale positiivselt, sest valdav osa ettevõtjaid ei ole pahatahtlikud. Mh ei ole alati pahatahtlikkus ka majandusaasta aruannete hilinemisega või esitamata jätmise põhjuseks. Praktikas võib seda juhtuda erinevatel põhjustel, sh pikemal tegutsemise ajal ka korduvalt (nt juhatuse liikmete või raamatupidajate vahetumisel, haigestumisel, surmal; välismaistelt isikutelt allkirjade kogumise täiendava ajakulu tõttu jne). Samuti ei aitaks kavandatav meede lahendada aruannete esitamise probleemi, kuivõrd see mõjutaks vaid neid isikuid, kes soovivad uut ühingut asutada.
Täiendava asutamise piirangu kehtestamine tähendaks nii ühingute asutamisel kui osanike nimekirja kannete tegemisel täiendavat ajakulu. See ei mõju positiivselt Eesti üldisele ettevõtluskeskkonnale. Kuigi VTKs on viidatud, et automaatkontrollide võimaluse loomisega oleks ajakulu minimaalne, siis piirangu alla kuuluvate isikute suhtes ei saa see nii olla. Nende suhtes peaks registriosakond tegema kaalutlusotsuse, mis tähendab nii täiendavat töökoormust registriosakonnale kui ka täiendavat ajakulu ja õigusselguse puudumist piirangu alla kuuluvatele isikule (ja osanike nimekirja kande tegemisel ka osade võõrandajatele ja kannetele tuginevatele isikutele). Selliste kaalutlusotsuste vaidlustamine tekitaks omakorda täiendavat töökoormust nii registrile kui kohtutele kui ka täiendavat halduskoormust ja kulu piirangute alla kuuluvatele isikutele. Siinkohal on oluline korrata, et mitte alati ei ole aruannete esitamata jätmise vm äriregistri toimingu rikkumiste põhjuseks pahatahtlikkus. Selliseid rikkumisi võib juhtuda ka seaduskuulekatel ettevõtjatel. Samuti kaasneb iga täiendava lahenduse (sh automaatlahenduse) loomisega riigile täiendav rahaline kulu, mille kandmine käesoleval majanduslikult keeruliselt ajal ei pruugi põhjendatud olla.
Eeltoodu tõttu eelistab komisjon kindlasti lahendusi, mis keskenduksid olemasolevate saririkkujate profiili pinnalt olukorrale lahenduse leidmisele – selliselt, et see ei mõjutaks piiravalt ja negatiivselt teisi ettevõtjaid ja üldist Eesti ettevõtluskeskkonda. Selleks omakorda tundub kõige mõistlikum alustada olemasolevate meetmete osas teadlikkuse tõstmisest ning nende oluliselt tõhusamast rakendamisest (eelkõige registriosakonna poolsete trahvide ja kohtu poolsete äri- ja ettevõtluskeelude kaudu). Alles siis, kui olemasolevate meetmete (eelkõige trahvid, äri- ja ettevõtluskeelud) tõhusam kasutamine ja muud toetavad abinõud (spetsialistide koolitamine, üldsuse teadlikkuse tõstmine jms) seatud eesmärke ei täida, tasuks kaaluda uute meetmete või piirangute kehtestamist. Kuid seda kindlasti ainult põhjaliku analüüsi ja mõjuhinnanguga.