Eelnõuga luuakse raamistik tööalase tegevusega teatavaks saadud rikkumisteadete vastuvõtmiseks, järelmeetmeete ja tagasiside andmiseks ning teavitaja kaitsmiseks. Eelnõuga kehtestatakse teavitaja kaitse isikuline ja sisuline kohaldamisala, kaitse saamise tingimused ja ulatus ning teavitamise viisid ja kanalid. Samuti nähakse ette kolmeastmeline teavitamise süsteem, st asutusesisene ja asutuseväline teavitamine ning üldsusele avalikustamine. Eelnõuga sätestatakse, millistel asutustel ning juriidilistel isikutel on kohustus luua asutusesisene teavituskanal, mis võimaldab konfidentsiaalselt rikkumisest teavitada. Asutusevälise teavituskanali loomise kohustus on eelnõu kohaselt pädevatel asutustel, st riigiasutustel, millel on seadustest tulenevalt kohustus rikkumisi menetleda.
Teavitajal on võimalik valida, kas ta teavitab esmalt asutusesiseselt ning seejärel vajadusel asutuseväliselt või kohe asutuseväliselt. Üldsusele avalikustamisel kaitse saamise eelduseks on üldiselt eelnev asutuseväline teavitamine. Selline lähenemine kaitseb potentsiaalselt rikkujaks olevat asutust või ettevõtet võimaliku mainekahju eest, mis võib kaasneda rikkumise tarbetu avalikustamisega enne rikkumisele sisulise hinnangu andmist. Lisaks on eelduslikult rikkujaks oleval asutusel või ettevõttel kõige lihtsam rikkumine kõrvaldada ning sellega taastada eelnev olukord. Asutuseväliste teavituskanalite loomisel kasutatakse ära juba olemasolevaid järelevalvemehhanisme ning asutuseväliste rikkumisteadete vastuvõtjaks on asutused, kes on ka praegu pädevad rikkumisi menetlema või järelevalvet teostama. Üldsusele avalikustamine ei peaks olema eelduslikult esimeseks teavitamise viisiks, mistõttu avalikkuse poole pöördumisel saab teavitaja kaitse piiratud tingimustel. Üldsusele avalikustamisel kõnesolevas seaduses sätestatud eelduste sisustamisel on oluline tagada ühelt poolt avalikud huvid ja sõnavabadus ning teiselt poolt teavitamisest puudutatud isikute õiguste kaitse ja avalikkuse poole pöördumise õiguse kuritarvitamise vältimine.
Eelnõu kohaselt on kaitse saamiseks oluline, et teavitatud on nõuetekohaselt ning et isikul on põhjendatud alus arvata, et rikkumisega on vahetult alustatud või see on toime pandud ning et tegemist on antud seaduse mõttes rikkumisega. Teavitaja peab teavitamise hetkel objektiivsetele asjaoludele tuginedes uskuma, et teave vastab tõele.
Äriõiguse komisjon on eelnõu osas avaldanud järgmised seisukohad:
Tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu § 8 lg 5 sätestab, et omavalitsusüksused koos ametiasutuste ja ametiasutuste hallatavate asutustega ning eraõiguslikud juriidilised isikud, kus on kuni 249 töötajat, kontserni kuuluvad ettevõtjad ning valitsus- ja riigiasutuste hallatavad asutused võivad asutusesiseseid teavituskanaleid jagada või ühiselt hallata. Komisjon nõustub, et eelnevalt nimetatud juhtudel on hea lasta asutusesiseseid teavituskanaleid jagada. Mis aga puudutab kontserni kuuluvaid ettevõtjaid, siis peab ühine asutusesisene teavituskanal asuma eelnõu kohaselt Eestis, nii et reaalsuses on ühine kanal lubatud ainult Eesti kontsernidele.
Komisjon teeb ettepaneku lubada kontsernipõhiselt ühtset asutusesisest teavituskanalit ka välismaal või vähemalt juhul kui vastav kanal asub Euroopa Liidus. See võimaldaks terves kontsernis rakendada ühtset rikkumisest teavitamise poliitikat ja korda ning oleks kontsernidele kulutõhusam ning annaks parema kaitse ka teavitajale.
Tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu § 14 sätestab rikkumisest teavitaja konfidentsiaalsuse tagamise. Hetkel ei näe seaduseelnõu aga ette, kuidas tagada, et rikkumisteade ning selle seonduv informatsioon ei jõuaks rikkujani. See on eelkõige probleemiks juhtumite korral, kus rikkumise on pannud toime näiteks keegi juhtkonnast, sest sellisel juhul on suurem võimalus, et informatsioon rikkumisest võib nendeni jõuda. See võib aga mõjutada isikut mitte rikkumisest teavitama ning omab negatiivset mõju rikkumisest teavitaja konfidentsiaalsusele.
Komisjon teeb ettepaneku luua vähemalt juhend või tuua seletuskirjas välja viise, kuidas tagada, et informatsioon ei jõuaks rikkujani ning millised meetmed seda riski vähendaksid.
Antud teemaga seondub ka anonüümse teavitaja teavituste võimaldamata jätmine eelnõus. Reeglina on ühingud ise väga huvitatud rikkumistest teada saamisest ja kui rikkumisest ei teavitata seetõttu, et kardetakse, et teavitaja ei jää anonüümseks, siis on sellest pigem rohkem kahju kui kasu.
Hetkel ei näe seaduseelnõu ette ühelegi asutusele alluvuse andmist, kes kontrolliks, kas ja kuidas tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seadust rakendatakse. Teeme ettepaneku anda kindlale asutusele vastav alluvus, kuivõrd muidu ei ole tagatud seaduse rakendamine ega kontroll meetmete üle. Lisaks puudub teavitajal sellisel juhul kindlustunne, kas asutusesiselt loodud süsteem on piisav ning kas tegelikkuses on tagatud ka teavitaja kaitse. Seega on oluline, et oleks asutus, kelle poole ettevõtjad ja teavitajad saaksid pöörduda probleemide korral.
TLS § 109 lg 1 näeb ette, et kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Näeme, et tööalasest rikkumisest teavitaja puhul on tegemist isikuga, kellel on rikkumisest teavitamisel suurem risk, et temaga tööleping lõpetatakse ja teda tuleks kohelda teisiti kui mistahes muude töölepingu lõpetamise juhtudel vastavaid töötajaid.
Komisjon teeb ettepaneku ette näha suurem hüvitis kui tavaolukorras, kui tööalasest rikkumistest teavitajaga lõpetatakse tööleping põhjusel, et ta teavitas rikkumisest.
TLS § 109 lg 2 kohaselt maksab tööandja teatud isikutele, kellel on seaduse alusel antud suurem kaitse, hüvitist töötaja 12 kuu keskmise töötasu ulatuses. Soovitame laiendada lõikes 2 nimetatud isikute ringi nii, et ka teavitaja saaks kõrgema hüvitise kui kohus või töövaidlusorgan tuvastab, et tööleping öeldi üles teavitamise tõttu. Teavitajat võiks seega kohelda sarnaselt töötajate esindajaga, kellele on samuti ette nähtud suurem hüvitis. Tööalasest rikkumisest teavitaja puhul võiks ette näha hüvitise 6–12 kuu keskmise töötasu ulatuses. Suurema hüvitise korral annaks see teavitajale parema kaitse ning hoiaks ära ettevõtjate hoolimatu suhtumise teavitaja kaitsesse Analoogse muudatuse soovitame teha ka ametnike õigusvastaselt teenistusest vabastamise puhul ATS § 105 lg-s 2.
Lisaks sellele soovitab komisjon kaaluda kõrgema hüvitise ette nägemist juhuks kui tööandja ei esita mistahes olukordades põhjust töölepingu ülesütlemiseks. See võimaldaks tööandjatel öelda lepinguid üles ka olukorras, kus selleks ei ole seaduses toodud alust ning väldiks tarbetuid vaidlusi, kus reeglina peab kohtusse pöörduma töötaja. See lahendus oleks paindlik tööandjatele aga, samas tagades töötajale piisavalt suure hüvitise ja kaitse.
Tööõiguse komisjon on eelnõu osas avaldanud järgmised seisukohad:
Eelnõus on reguleerimata anonüümne teavitamine, kuigi seletuskirjas on märgitud, et „Paragrahvides 10 ja 11 sätestatud teavituskanalite kohustuste puhul tuleb silmas pidada, et kõnesolev seadus võimaldab ka anonüümset teavitamist, mille puhul ei pruugi teavituskanalid loonud asutustel ja juriidilistel isikutel §-des 10 ja 11 sätestatud kohustuste täitmine võimalik olla.“
Teavitajate kaitse direktiiv lubab liikmesriikidel otsustada, kas anonüümselt esitatud rikkumisteateid tuleb aktsepteerida ja nende osas järelmeetmeid rakendada (direktiivi artikkel 6 lg 2). Küll aga nõuab direktiiv, et anonüümsed teavitajad peaksid siiski saama kaitse, kui nad on hiljem kindlaks tehtud ja nende suhtes kohaldatakse survemeeteid (direktiivi artikkel 6 lg 3).
Komisjoni hinnangul peaks eelnõus olema selgelt sätesatud, kas anonüümseid teavitusi tuleb aktsepteerida ja järelmeetmeid tarvitusele võtta ehk millises osas seaduseelnõu §-d 10 ja 11 kohalduvad. Tagasiside andmine pole anonüümsele teavitajale võimalik, kuid oluline on eelnõuga reguleerida, kas anonüümse teavituse puhul on kohustus rakendada järelmeetmeid ja kas anonüümseid teateid tuleb samuti 3 aastat säilitada. Oluline on sätestada eelnõus ka anonüümse teavitaja kaitse saamise põhimõte, kui tema isik on hiljem kindlaks tehtud.
Eelnõu paragrahv 10 lõige 3 sisaldab viiteviga, kus viidata tuleb paragrahv 11 lõikele 2, mitte lõikele 4.